David Swanson
Sõda, meie juhid ütlevad meile, on vaja, et muuta maailm paremaks.
Noh, võib-olla mitte niivõrd nende 43 miljoni inimese eest, kes on kodunt välja aetud ja ebakindlas olukorras, kui riigisiseselt ümberasustatud isikutega (24 miljonit), pagulastega (12 miljonit) ja nende inimestega, kes näevad vaeva oma koju naasmisega.
ÜRO 2013. aasta lõpu andmed (leiate siit) loetleb Süüria 9 miljoni sellise pagulase päritoluna. Süüria sõja eskaleerimise kulusid käsitletakse sageli finantskuludena või - harvadel juhtudel - inimkuludena vigastuste ja surma korral. Inimeste kulud on ka kodude, linnaosade, külade ja linnade kui elukohtade hävitamine.
Küsige lihtsalt Kolumbialt, mis on pärast sõja aastaid teisel kohal - koht, kus käivad rahukõnelused ja mida on hädasti vaja - teiste katastroofide hulgas - ligi 6 miljonit inimest, kes on kodust ilma jäetud.
Sõda uimastitega konkureerib sõda Aafrikaga, Kongo Demokraatlik Vabariik saabub kolmandat aastat pärast USA tagatud surmavaimaga sõda alates II maailmasõjast, kuid ainult seetõttu, et sõda terroriga on libisenud. Afganistan on neljandal kohal 3.6 miljoni meeleheitel, kannatab, sureb ning on paljudel juhtudel arusaadavalt vihane ja nördinud elukoha kaotamise pärast. (Pidage meeles, et üle 90% afgaanidest mitte ainult ei osalenud 9.-11. pole kunagi isegi kuulnud nendest sündmustest.) Vabanemisjärgne Iraak on 1.5 miljoni ümberasustatud ja pagulase hulgas. Teiste nimekirja tipus olevate USA regulaarsete raketirünnakute tõttu on Somaalia, Pakistan, Jeemen - ja muidugi Iisraeli abiga: Palestiina.
Humanitaarsõjadel on kodutusprobleem.
Osa sellest probleemist leiab tee läänepiiridele, kus kaasatud inimesi tuleks tervitada pigem tagastamise kui pahameelega. Hondurase lapsed ei too ebolaga nakatunud koraane. Nad põgenevad USA toetatud riigipöörde ja Fort Benningi koolitatud piinajate eest. Arutelud “sisserändeprobleem” ja “sisserändajate õigused” tuleks asendada tõsise aruteluga pagulaste õiguste, inimõiguste ja rahuõiguse üle.
