Autorid Craig Brown, Jørgen Johansen, Majken Jul Sørensen ja Stellan Vinthagen, Võitlus vägivalda, Märts 29, 2022
Rahu-, konflikti- ja vastupanu õpetlastena esitame endale sama küsimuse nagu paljud teised tänapäeval: mida me teeksime, kui oleksime ukrainlased? Loodame, et oleksime julged, ennastsalgavad ja võitleksime oma teadmiste põhjal vaba Ukraina eest. Vastupanu nõuab alati eneseohverdust. Siiski on invasioonile ja okupatsioonile vastu seista tõhusaid viise, mis ei hõlma enda ega teiste relvastamist ning toovad kaasa vähem ukrainlaste surmasid kui sõjaline vastupanu.
Mõtlesime, kuidas – kui me elaksime Ukrainas ja oleksime just äsja vallutatud – saaksime kõige paremini kaitsta Ukraina rahvast ja kultuuri. Me mõistame loogikat, mille taga on Ukraina valitsuse üleskutse välismaalt pärit relvade ja sõdurite järele. Siiski järeldame, et selline strateegia ainult pikendab valu ja viib veelgi suurema surma ja hävinguni. Meenutame sõdu Süürias, Afganistanis, Tšetšeenias, Iraagis ja Liibüas ning sooviksime sellist olukorda Ukrainas vältida.
Küsimus jääb siis õhku: mida me teeksime selle asemel, et kaitsta Ukraina rahvast ja kultuuri? Vaatame austusega kõiki sõdureid ja vapraid tsiviilisikuid, kes võitlevad Ukraina eest; kuidas saab see võimas valmisolek võidelda ja surra vaba Ukraina eest olla Ukraina ühiskonna tõeline kaitse? Juba praegu kasutavad inimesed üle kogu Ukraina sissetungi vastu võitlemiseks spontaanselt vägivallatuid vahendeid; anname endast parima, et korraldada süsteemset ja strateegilist kodanikuvastupanu. Kasutaksime nädalaid – ja võib-olla isegi kuid –, et mõned Lääne-Ukraina piirkonnad võivad sõjalistest lahingutest vähem mõjutatud jääda, et valmistada ennast ja teisi tsiviilisikuid eesseisvaks ette.
Selle asemel, et panustada oma lootust sõjalistele vahenditele, hakkaksime kohe võimalikult palju inimesi tsiviilvastupanu koolitama ning seadma eesmärgiks juba spontaanselt toimuva tsiviilvastupanu parema organiseerimise ja koordineerimise. Selle valdkonna uuringud näitavad, et relvastamata tsiviilvastupanu on paljudel juhtudel tõhusam kui relvastatud võitlus. Võitlus okupatsioonivõimuga on alati raske, olenemata sellest, milliseid vahendeid kasutatakse. Siiski on Ukrainas teadmised ja kogemused, et rahumeelsed vahendid võivad viia muutusteni, nagu 2004. aasta oranži revolutsiooni ja 2014. aasta Maidani revolutsiooni ajal. Kuigi praegu on olud väga erinevad, saavad ukrainlased kasutada lähinädalaid, et rohkem teada saada. , levitada neid teadmisi ja luua võrgustikke, organisatsioone ja infrastruktuuri, mis võitlevad Ukraina iseseisvuse eest kõige tõhusamal viisil.
Täna valitseb Ukrainaga laiaulatuslik rahvusvaheline solidaarsus – toetus, mida saame tulevikus laiendada ka relvastamata vastupanule, saame loota. Seda silmas pidades suunaksime oma jõupingutused neljale valdkonnale.
1. Loome ja jätkame suhteid Venemaa kodanikuühiskonna rühmade ja liikmetega, kes toetavad Ukrainat. Kuigi neile avaldatakse tõsist survet, on inimõigusrühmitusi, sõltumatuid ajakirjanikke ja tavakodanikke, kes võtavad sõjale vastu seista suuri riske. On oluline, et me teaksime, kuidas nendega krüpteeritud suhtluse kaudu ühendust pidada, ning selleks on vaja teadmisi ja infrastruktuuri. Meie suurim lootus vabale Ukrainale on see, et Venemaa elanikkond kukutab Putini ja tema režiimi vägivallatu revolutsiooni kaudu. Samuti tunnustame julget vastupanu Valgevene liidrile Aleksandr Lukašenkale ja tema režiimile, julgustades jätkuvat sidet ja koordineerimist selle riigi aktivistidega.
2. Levitaksime teadmisi vägivallatu vastupanu põhimõtetest. Vägivallatu vastupanu põhineb teatud loogikal ja vägivallatuse põhimõttelisest joonest kinnipidamine on selle oluline osa. Me ei räägi ainult moraalist, vaid sellest, mis on antud olukorras kõige tõhusam. Mõnel meist oleks võinud tekkida kiusatus tappa Vene sõdureid, kui oleks näinud võimalust, kuid mõistame, et see pole pikas perspektiivis meie huvides. Vaid mõne Vene sõduri tapmine ei too kaasa sõjalist edu, kuid tõenäoliselt delegitimeerib kõik tsiviilvastupanus osalejad. See muudab meie Venemaa sõprade jaoks raskemaks meie poolel seista ja Putinil on lihtsam väita, et oleme terroristid. Kui rääkida vägivallast, siis Putinil on kõik kaardid käes, seega on meie parim võimalus mängida hoopis teistsugust mängu. Tavalised venelased on õppinud pidama ukrainlasi oma vendadeks ja õdedeks ja me peaksime seda maksimaalselt ära kasutama. Kui Vene sõdurid on sunnitud tapma palju rahumeelseid, julgelt vastupanu osutavaid ukrainlasi, langeb oluliselt okupatsioonisõdurite moraal, suureneb deserteerimine ja tugevneb Venemaa opositsioon. See tavaliste venelaste solidaarsus on meie suurim trump, mis tähendab, et peame tegema kõik endast oleneva, et Putini režiimil ei oleks võimalust seda arusaama ukrainlastest muuta.
3. Jagame teadmisi vägivallatu vastupanu meetoditest, eriti nendest, mida on edukalt kasutatud invasioonide ja okupatsioonide ajal. Nendel Ukraina piirkondadel, mis on juba Venemaa poolt okupeeritud, ja Venemaa pikaajalise okupatsiooni korral sooviksime, et me ise ja teised tsiviilisikud oleksid valmis võitlust jätkama. Okupatsioonivõim vajab stabiilsust, rahulikkust ja koostööd, et okupatsioon võimalikult väikeste vahenditega ellu viia. Vägivallatu vastupanu okupatsiooni ajal seisneb koostööst hoidumises okupatsiooni kõigi aspektidega. Olenevalt sellest, millised okupatsiooni aspektid on enim põlatud, on potentsiaalseteks vägivallatu vastupanu võimalusteks streik tehastes, paralleelse koolisüsteemi ehitamine või administratsiooniga koostööst keeldumine. Mõned vägivallatud meetodid on seotud paljude inimeste kogumisega nähtavateks protestideks, kuigi okupatsiooni ajal võib seda seostada suure riskiga. Tõenäoliselt pole praegu õige aeg suurteks meeleavaldusteks, mis iseloomustasid Ukraina eelmisi vägivallatuid revolutsioone. Selle asemel keskenduksime hajutatutele ja vähem riskantsetele tegevustele, nagu Venemaa propagandaürituste boikoteerimine või koordineeritud kodus viibimise päevad, mis võivad majanduse seisma panna. Võimalusi on lõputult ja me saame ammutada inspiratsiooni II maailmasõja ajal natside poolt okupeeritud riikidest, Ida-Timori iseseisvusvõitlusest või teistest tänapäeval okupeeritud riikidest, nagu Lääne-Paapua või Lääne-Sahara. Asjaolu, et Ukraina olukord on ainulaadne, ei takista meil teistelt õppida.
4. Loome kontakti rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Peace Brigades International või Nonviolent Peaceforce. Viimase 40 aasta jooksul on sellised organisatsioonid õppinud, kuidas rahvusvahelised vaatlejad saavad oma elu ohustavate kohalike inimõiguslaste jaoks oluliselt kaasa aidata. Nende kogemusi sellistest riikidest nagu Guatemala, Colombia, Sudaan, Palestiina ja Sri Lanka saab potentsiaalselt edasi arendada, et need sobiksid Ukraina oludega. Selle rakendamine võib võtta aega, kuid pikemas perspektiivis võivad nad rahvusvaheliste meeskondade koosseisus organiseerida ja saata Ukrainasse "relvata ihukaitsjatena" Venemaa tsiviilisikuid. Putini režiimil on raskem toime panna hirmutegusid Ukraina tsiviilelanikkonna vastu, kui selle tunnistajaks on Venemaa tsiviilisikud või kui tunnistajateks on nende riikide kodanikud, kes säilitavad tema režiimiga sõbralikke suhteid – näiteks Hiina, Serbia või Venezuela.
Kui meil oleks olnud Ukraina valitsuse toetus sellele strateegiale, samuti juurdepääs samadele majanduslikele ressurssidele ja tehnoloogilistele teadmistele, mida praegu kasutatakse sõjaliseks kaitseks, oleks meie pakutud strateegiat olnud lihtsam rakendada. Kui oleksime alustanud ettevalmistustega aasta tagasi, oleksime täna palju paremini varustatud. Sellegipoolest usume, et relvastamata tsiviilvastupanul on head võimalused võimaliku tulevase okupatsiooni alistamiseks. Vene režiimi jaoks nõuab okupatsiooni läbiviimine raha ja personali. Okupatsiooni säilitamine läheb veelgi kulukamaks, kui Ukraina elanikkond astub massiliselt mittekoostöösse. Samal ajal, mida rahumeelsem on vastupanu, seda raskem on seadustada vastupanu osutajate rõhumist. Selline vastupanu tagaks ka tulevikus head suhted Venemaaga, mis on alati parim Ukraina julgeoleku tagatis selle võimsa idanaabriga.
Muidugi pole meil, kes elame turvaliselt välismaal, õigust ukrainlastele öelda, mida teha, aga kui me oleksime täna ukrainlased, siis valiksime selle tee. Lihtsat teed pole ja süütud inimesed surevad. Kuid nad on juba suremas ja kui ainult Vene pool kasutab sõjalist jõudu, on ukrainlaste elude, kultuuri ja ühiskonna säilimise võimalused palju suuremad.
– Professor Stellan Vinthagen, Massachusettsi Ülikool, Amherst, USA
– dotsent Majken Jul Sørensen, Østfoldi ülikooli kolledž, Norra
– professor Richard Jackson, Otago ülikool, Uus-Meremaa
– Matt Meyer, Rahvusvahelise Rahuuuringute Assotsiatsiooni peasekretär
– Dr Craig Brown, Massachusettsi Amhersti ülikool, Ühendkuningriik
– emeriitprofessor Brian Martin, Wollongongi ülikool, Austraalia
– Jörgen Johansen, sõltumatu teadlane, Journal of Resistance Studies, Rootsi
– emeriitprofessor Andrew Rigby, Coventry ülikool, Ühendkuningriik
– Rahvusvahelise lepitusstipendiumi president Lotta Sjöström Becker
– Henrik Frykberg, rev. Piiskoppide nõunik religioonidevahelise, oikumeenia ja integratsiooni alal, Göteborgi piiskopkond, Rootsi kirik
– professor Lester Kurtz, George Masoni ülikool, Ameerika Ühendriigid
– professor Michael Schulz, Göteborgi Ülikool, Rootsi
– Professor Lee Smithey, Swarthmore College, Ameerika Ühendriigid
– Dr Ellen Furnari, sõltumatu teadlane, Ameerika Ühendriigid
– dotsent Tom Hastings, Portland State University, USA
– Doktorant praost Karen Van Fossan, sõltumatu teadlane, Ameerika Ühendriigid
– Kasvataja Sherri Maurin, SMUHSD, USA
– Täiustatud ilmikjuht Joanna Thurmann, San Jose piiskopkond, Ameerika Ühendriigid
– professor Sean Chabot, Ida-Washingtoni ülikool, Ameerika Ühendriigid
– emeriitprofessor Michael Nagler, UC, Berkeley, USA
– MD, endine dotsent John Reuwer, St. Michaels College &World BEYOND War, Ühendriigid
– PhD, pensionil professor Randy Janzen, Miri rahukeskus Selkirki kolledžis, Kanadas
– Dr Martin Arnold, Rahutöö ja vägivallatu konflikti ümberkujundamise instituut, Saksamaa
– PhD Louise CookTonkin, sõltumatu teadlane, Austraalia
– Mary Girard, kveeker, Kanada
– Režissöör Michael Beer, Nonviolence International, USA
– professor Egon Spiegel, Vechta ülikool, Saksamaa
– Professor Stephen Zunes, San Francisco ülikool, Ameerika Ühendriigid
– dr Chris Brown, Swinburne’i tehnikaülikool, Austraalia
– tegevdirektor David Swanson, World BEYOND War, USA
– Lorin Peters, Christian Peacemaker Teams, Palestiina/USA
– PEACEWORKERSi direktor David Hartsough, PEACEWORKERS, USA
– emeriitõiguse professor William S Geimer, Greter Victoria Peace School, Kanada
– Asutaja ja juhatuse esimees Ingvar Rönnbäck, Teine Arengu Sihtasutus, Rootsi
Hr Amos Oluwatoye, Nigeeria
– PhD teadur Virendra Kumar Gandhi, Mahatma Gandhi keskülikool, Bihar, India
– Professor Berit Bliesemann de Guevara, Ühendkuningriigi Aberystwythi ülikooli rahvusvahelise poliitika osakond
– Advokaat Thomas Ennefors, Rootsi
– rahuuuringute professor Kelly Rae Kraemer, St Benedicti kolledž / St Johni ülikool, USA
Lasse Gustavsson, Independent, Kanada
– Filosoof ja autor Ivar Rönnbäck, WFP – World Future Press, Rootsi
– Külalisprofessor (pensionär) George Lakey, Swarthmore College, USA
– Dotsent dr Anne de Jong, Amsterdami Ülikool, Holland
– Dr Veronique Dudouet, Berghofi fond, Saksamaa
– Dotsent Christian Renoux, Orleansi ülikool ja IFOR, Prantsusmaa
– Ametiühingu liige Roger Hultgren, Rootsi transporditöötajate ametiühing, Rootsi
– doktorant Peter Cousins, rahu- ja konfliktiuuringute instituut, Hispaania
– Dotsent María del Mar Abad Grau, Universidad de Granada, Hispaania
– professor Mario López-Martínez, Granada ülikool, Hispaania
– vanemlektor Alexandre Christoyannopoulos, Loughborough ülikool, Ühendkuningriik
– PhD Jason MacLeod, sõltumatu teadlane, Austraalia
– vastupanuuuringute stipendiaat Joanne Sheehan, Massachusettsi ülikool, Amherst, USA
– dotsent Aslam Khan, Mahatma Gandhi keskülikool, Bihar, India
– Dalilah Shemia-Goeke, Wollongongi ülikool, Saksamaa
– Dr Molly Wallace, Portlandi osariigi ülikool, Ameerika Ühendriigid
– Professor Jose Angel Ruiz Jimenez, Granada ülikool, Hispaania
– Priyanka Borpujari, Dublini linnaülikool, Iirimaa
– Dotsent Brian Palmer, Uppsala Ülikool, Rootsi
– senaator Tim Mathern, ND senat, Ameerika Ühendriigid
– rahvusvaheline majandusteadlane ja doktorant, Hans Sinclair Sachs, sõltumatu teadlane, Rootsi/Kolumbia
– Beate Roggenbuck, Saksamaa tsiviilkonfliktide ümberkujundamise platvorm
______________________________
Craig Brown
Craig Brown on UMass Amhersti sotsioloogiaosakonna sidusettevõte. Ta on ajakirja Journal of Resistance Studies assistent ja Euroopa Rahuuuringute Ühingu juhatuse liige. Tema doktorikraad hindas vastupanu meetodeid 2011. aasta Tuneesia revolutsiooni ajal.
Jørgen Johansen
Jørgen Johansen on vabakutseline akadeemik ja aktivist, kellel on 40-aastane kogemus enam kui 100 riigis. Ta töötab ajakirja Journal of Resistance Studies asetoimetajana ja Nordic Nonviolence Study Groupi ehk NORNONSi koordinaatorina.
Majken Jul Sørensen
Majken Jul Sørensen sai doktorikraadi väitekirja "Humoorous Political Stunts: Nonviolent Public Challenges to Power" eest Austraalias Wollongongi ülikoolis 2014. aastal. Majken tuli Karlstadi ülikooli 2016. aastal, kuid jätkas ülikoolis audoktori kraadiõppe kandidaadina. Wollongongis aastatel 2015–2017. Majken on olnud huumori kui rõhumise vägivallatu vastupanu meetodi uurimisel pioneer ning avaldanud kümneid artikleid ja mitmeid raamatuid, sealhulgas Huumor poliitilises aktiivsuses: Loov vägivallatu vastupanu.
Stellan Vinthagen
Stellan Vinthagen on sotsioloogiaprofessor, õpetlane-aktivist ja vägivallatu otsese tegevuse ja kodanikuvastupanu uurimise õppetool Massachusettsi ülikoolis Amherstis, kus ta juhib Resistance Studies Initiative'i.
2 Vastused
Ich unterstütze gewaltlosen Widerstand. Die Nato ist ein kriegerisches Bündnis, es gefährdet weltweit souveräne Staaten.
Die USA, Russland und China und die arabischen Staaten sind imperiale Mächte, deren Kriege um Rohstoffe und Macht Menschen, Tiere und Umwelt vernichten.
Leider sind die USA die Hauptkriegstreiber, die CIA sind international vertreten. Noch mehr Aufrüstung bedeutet noch mehr Kriege und Bedrohung aller Menschen.
Mi proponas legadon de
https://medium.com/@kravchenko_mm/what-should-russia-do-with-ukraine-translation-of-a-propaganda-article-by-a-russian-journalist-a3e92e3cb64
Tiom da perforto posttulos eĉ pli komplika neperfortan metodon…