Kallid Ukraina-sõbrad, kellel polnud valikut

David Swanson, World BEYOND WarMai 25, 2023

Eile avaldasin Kallid Venemaa-sõbrad, kellel polnud valikut, katse parandada minu arvates ekslikku arvamust, et Venemaa valitsusel polnud lihtsalt muud valikut kui Ukrainasse tungida.

Muidugi on sama ekslik, et Ukrainal ei jäänud muud üle kui see sõda pidada. Ma ütlen "muidugi" ainult sellepärast, et mina ja paljud teised oleme olnud kordades ise ad nauseum üle aasta, mitte sellepärast, et nõustute. Ja ma avaldan seda mitte peamiselt selleks, et näha, kas see põhjustab rohkem või vähem denonsseerimist ja meilitellimuste tühistamist ning annetusi inimestelt, kes kirjutavad alla oma vastikutele märkmetele “Endine sõber”, kui eilsed. Samuti ei avalda ma seda pettekujutelma all, et see ületab piisava kordamise barjääri ja veenab kõiki. Pigem loodan, et võib-olla vähesed inimesed mõtlevad kogu sõjale vastu seista veidi rohkem, kui nad näevad paari artikleid, mis vastanduvad praeguse poolt või vastu, kumb pool on. -sina-on, kuuletu-või-vaenlane-võidab hulluse.

Aga mida oleks võinud Ukraina sõja püha lipu nimel teha?

Nagu sama küsimus Venemaa kohta, peaks see küsimus olema nii võimas, et vastust ei tohiks isegi proovida.

Nagu iga sõja igal poolel, peaks kogu inimkonna ajaloo olemasolu enne mõningaid pommitamist arvatavasti elimineerima. Me peaksime oma maagilistes ajamasinates tagasi reisima, et kaaluda, mida Ukraina võiks teha – ma mõtlen jumala eest, võimalik — on teinud siis, kui pommid langesid, kuid ei sihiks meie ajamasinat eelmisel päeval, nädalal või kümnendil, sest see oleks rumal.

Kuna ma pean seda küsimuse kitsendamist ohtlikult ekslikuks, otsustan vastata, mida Ukraina oleks võinud teha nii selle hetke eel kui ka sel hetkel.

Alustuseks peaksime meeles pidama, et USA ja teised Lääne- diplomaadid, spioonid ja teoreetikud ennustada 30 aastat, et lubaduse murdmine ja NATO laiendamine viivad sõjani Venemaaga ning president Barack Obama keeldus Ukrainat relvastamast, ennustades, et see viib selleni, kus me praegu oleme – nagu Obama ikka nägi aprillis 2022. Enne "provotseerimata sõda" olid USA ametnikud avalikult kommenteerinud, et provokatsioonid ei provotseeri midagi. ("Ma ei osta seda argumenti, et teate, et me ukrainlastele kaitserelvadega varustame, provotseerime Putinit," ütles senaator Chris Murphy (D-Conn.) RAND-i saab ikka lugeda aru propageerida sellise sõja loomist provokatsioonide abil, mis senaatorite väitel ei provotseeriks midagi.

Ukraina oleks võinud lihtsalt NATOga mitte ühineda. See ei pruukinud olla lihtne. Võib-olla oleks Zelensky pidanud pigem kampaanialubadusi täitma, kui natsidele suudelda. Asi on selles, et kui võtta Ukrainat tervikuna ja küsida, kas see oleks võinud midagi teha, on vastus ilmselgelt jah.

USA hõlbustatakse a riigipööre Ukrainas 2014. Sõda algas aastaid enne veebruar 2022. USA-l on Puruks rebitud lepingud Venemaaga. USA on pannud raketibaasid Ida-Euroopasse. USA hoiab tuumarelvad kuues Euroopa riigis. Kennedy võttis raketid Türgist välja, et lahendada sarnane kriis, mitte seda eskaleerida. Arhipov keeldus kasutada tuumarelvi, muidu ei pruugi meid siin olla. USA oleks võinud viimastel aastatel Ida-Euroopas käituda hoopis teisiti. Ukraina oleks võinud selles mitte osaleda, oleks võinud oma valitsuse manipuleerimise tagasi lükata ja pühenduda neutraalsusele.

Mõistlik kokkulepe jõuti Minskis aastal 2015. Ukraina oleks võinud sellest kinni pidada. Ukraina praegune president valiti 2019. aastal paljutõotav rahuläbirääkimised. Ta oleks võinud seda lubadust pidada, kuigi USA (ja parempoolsed rühmitused Ukrainas) lükkas tagasi selle vastu. Venemaa oma nõudmisi enne Ukraina sissetungi olid täiesti mõistlikud ja Ukraina vaatenurgast parem tehing kui miski pärast seda, mida on arutatud. Ukraina oleks võinud siis läbi rääkida.

USA ja selle NATO kaastöötajad on takistanud sõja lõppemist mitte ainult ühele poolele relvade andmisega, vaid ka läbirääkimiste blokeerimisega. Ma ei mõtle lihtsalt maha suruma Kongressi liikmete kohta, kes julgevad lausuda sõna "läbirääkimisi pidada". Ma ei pea silmas lihtsalt propagandakeerise tekitamist, väites, et teine ​​pool on koletised, kellega ei saa rääkida, isegi kui nendega vangide vahetamise ja viljaekspordi üle läbirääkimisi peetakse. Ja ma ei pea silmas lihtsalt Ukraina taha peitmist, väites, et just Ukraina ei taha läbirääkimisi pidada ja seetõttu peab USA Ukraina ustava teenijana jätkama tuumaapokalüpsise ohu suurendamist. Pean silmas ka võimalike relvarahu blokeerimist ja läbirääkimistel saavutatud kokkuleppeid. Medea Benjamin ja Nicolas JS Davies kirjutas septembris:

"Nende jaoks, kes ütlevad, et läbirääkimised on võimatud, peame vaid vaatama läbirääkimisi, mis toimusid esimesel kuul pärast Venemaa sissetungi, kui Venemaa ja Ukraina leppisid esialgselt kokku viieteistkümnepunktiline rahuplaan Türgi vahendatud kõnelustel. Detailid tuli veel välja töötada, aga raamistik ja poliitiline tahe olid olemas. Venemaa oli valmis taanduma kogu Ukrainast, välja arvatud Krimm ja Donbassi isekuulutatud vabariigid. Ukraina oli valmis loobuma tulevasest NATO liikmelisusest ning võtma Venemaa ja NATO vahel neutraalse positsiooni. Kokkulepitud raamistik nägi ette poliitilised üleminekud Krimmis ja Donbassis, mida mõlemad pooled aktsepteerivad ja tunnustavad, tuginedes nende piirkondade elanike enesemääramisele. Ukraina tulevase julgeoleku pidi tagama rühm teisi riike, kuid Ukraina ei võõrustaks oma territooriumil välisriikide sõjaväebaase.

"27. märtsil ütles president Zelenskyy kodanikule Telepublik, "Meie eesmärk on ilmne – rahu ja normaalse elu taastamine meie koduriigis nii kiiresti kui võimalik." Ta seadis oma "punased jooned" televisioonis peetavatele läbirääkimistele, et veenda oma inimesi, et ta ei anna liiga palju järele, ja lubas neile korraldada referendumi neutraalsuslepingu üle enne selle jõustumist. . . . Ukraina ja Türgi allikad on paljastanud, et Ühendkuningriigi ja USA valitsused mängisid otsustavat rolli nende varajaste rahuväljavaadete torpedeerimisel. Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni "üllatusvisiidi" ajal Kiievisse 9. aprillil ta olevat öelnud Peaminister Zelenskyy, et Ühendkuningriik on selles "pikas perspektiivis", et ta ei osale üheski Venemaa ja Ukraina vahelises lepingus ning et "kollektiivlääs" nägi võimalust Venemaale "pressida" ning oli otsustanud kõige rohkem sellest. Sama sõnumit kordas ka USA kaitseminister Austin, kes järgnes Johnsonile 25. aprillil Kiievisse ja tegi selgeks, et USA ja NATO ei ürita enam ainult aidata Ukrainal end kaitsta, vaid on nüüd pühendunud sõja kasutamisele "nõrgendamiseks". Venemaa. Türgi diplomaadid ütles pensionil Briti diplomaadile Craig Murrayle, et need USA ja Ühendkuningriigi sõnumid tapsid nende muidu paljulubavad jõupingutused relvarahu ja diplomaatilise resolutsiooni vahendamisel.

Venemaa on teinud ettepaneku läbirääkimised. Arvukad rahvad ettepaneku teinud kuudepikkused läbirääkimised ja kümned riigid tegi selle ettepaneku Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Ukraina oleks võinud igal hetkel läbirääkimisi pidada. Alates peaaegu kõigi rahuettepanekust on palju ühist koos kõigi teistega teame me kõik enam-vähem, kuidas läbiräägitud leping välja näeks. Küsimus on selles, kas valida see lõputu suremise ja hävingu asemel.

Arusaam, et rahuläbirääkimised toovad lihtsalt teiselt poolelt välja valesid, millele järgneb rohkem sõda, mis oleks kuidagi hullem kui see sõda, on loomulikult mõlema poole meelest mängiv arusaam. Kuid mõlemal poolel on põhjust see tagasi lükata. Kui läbirääkimised on edukad, sisaldab see esimesi samme, mida kumbki pool saab avalikult teha ja teine ​​​​kontrollida. Ja see toob kaasa üha suurema usalduse ja koostöö. Teisisõnu, "läbirääkimised" ei ole lihtsalt teine ​​sõna "relvarahu jaoks". Kuid relvarahu kohesel esimesel sammul poleks absoluutselt mingit varjukülge.

Ukraina oleks alati võinud investeerida plaanide väljatöötamisse a massiline relvastamata vastupanu sissetungile. Võiks ikka.

Ukraina oleks alati võinud ühineda rahvusvaheliste inimõigusi ja desarmeerimist käsitlevate lepingutega ja neid toetada. Võiks ikka.

Ukraina oleks võinud alati pühenduda neutraalsusele ja sõprusele mõlema poole, USA ja Venemaaga. Võiks ikka.

Üle aasta tagasi Ma märkisin mõned asjad, mida Ukraina tegi ja võiks teha:

1. Muutke tänavasilte.
2. Blokeerige teed materjalidega.
3. Blokeerige teed inimestega.
4. Pane üles stendid.
5. Rääkige Vene vägedega.
6. Tähistage Venemaa rahuaktiviste.
7. Protesti nii Venemaa kui ka Ukraina soojenemise vastu.
8. Nõudke Ukraina valitsuselt tõsiseid ja sõltumatuid läbirääkimisi Venemaaga – sõltumatult USA ja NATO diktaadist ning Ukraina parempoolsetest ähvardustest.
9. Demonstreerige avalikult, et pole Venemaad, pole NATOt, pole sõda.
10. Kasutage mõnda neist need 198 taktikat.
11. Dokumenteerige ja näidake maailmale sõja mõju.
12. Dokumenteerige ja näidake maailmale vägivallatu vastupanu jõudu.
13. Kutsu julgeid välismaalasi tulema ja liituma relvastamata rahuarmeega.
14. Teatage lubadust mitte kunagi ühtlustada sõjaliselt NATO, Venemaa ega kellegi teisega.
15. Kutsuge Šveitsi, Austria, Soome ja Iirimaa valitsused Kiievis toimuvale neutraalsuse konverentsile.
16. Teatada kohustusest järgida Minsk 2 lepingut, sealhulgas kahe idapiirkonna omavalitsust.
17. Teatage oma pühendumusest tähistada etnilist ja keelelist mitmekesisust.
18. Kuulutage välja parempoolse vägivalla uurimine Ukrainas.
19. Teatage ukrainlaste delegatsioonidest liigutavate meediakajastustega, et nad külastaksid Jeemenist, Afganistani, Etioopiat ja veel tosinat riiki, et juhtida tähelepanu kõikidele sõjaohvritele.
20. Osaleda Venemaaga tõsistel ja avalikel läbirääkimistel.
21. Kohustuge mitte hoidma relvi ega vägesid 100, 200, 300, 400 km kaugusel piiridest ja nõudke sama ka naabritelt.
22. Korraldage koos Venemaaga vägivallatu relvastamata armee, et kõndida piiride lähedal asuvate relvade või vägede vastu ja protesteerida.
23. Kutsuge maailma üles vabatahtlikke jalutuskäigule ja protestile.
24. Tähistage ülemaailmse aktivistide kogukonna mitmekesisust ja korraldage protesti raames kultuuriüritusi.
25. Paluge Balti riikidel, kes on kavandanud vägivallatuid vastuseid Venemaa sissetungile, aidata ukrainlasi, venelasi ja teisi eurooplasi selleks koolitada.
26. Liituge peamiste inimõiguste lepingutega ja järgige neid.
27. Liituge Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja toetage seda.
28. Liituge tuumarelvade keelustamise lepinguga ja järgige seda.
29. Maailma tuumarelvaga valitsuste pakkumine korraldada desarmeerimisläbirääkimisi.
30. Paluge nii Venemaalt kui ka läänelt mittesõjalist abi ja koostööd.

Ukraina võiks neid toetada relvastamata kaitsjad ihkas, et lubataks tuumaelektrijaamu kaitsma.

Ukraina võiks kuulutada edu – nagu ta on seda teinud juba üle aasta – ja jätta asja sinnapaika, asudes nüüd läbirääkimiste laua juurde.

Kuid nii Ukraina kui ka Venemaa peavad tunnistama oma eksimust ja tegema kompromisse, kui sõda soovitakse lõpetada. Isegi kui nad tahavad laitmatuse pettekujutelma jätkata, peavad nad seda tegema. Nad peavad laskma Krimmi ja Donbassi elanikel oma saatuse üle otsustada. Ja siis võiksid Ukraina, NATO ja Raytheon kuulutada demokraatia võidu, millel on selleks tegelik alus.