Käivitub rahvusvaheline neutraalsuse projekt

Algataja Veterans Global Peace Network (VGPN www.vgpn.org), 1. veebruar 2022

Alates külma sõja lõpust on USA ja selle NATO ja teised liitlased pidanud agressioonisõdu väärtuslike ressursside haaramise eesmärgil, rikkudes jämedalt rahvusvahelisi seadusi ja ÜRO põhikirja. Kõik agressioonisõjad on rahvusvaheliste seaduste kohaselt ebaseaduslikud, sealhulgas 27. augustil 1928 sõlmitud Kelloggi-Briandi pakt, mis oli mitmepoolne leping, millega püüti kaotada sõda kui riikliku poliitika vahend.

ÜRO põhikiri valis pragmaatilisema „kollektiivse julgeoleku” süsteemi, mis sarnaneb kolme musketäriga – üks kõigi ja kõik ühe eest. Kolmest musketärist said ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget, keda mõnikord nimetatakse viieks politseinikuks ja kelle ülesandeks oli rahvusvahelise rahu säilitamine või jõustamine. USA oli Teise maailmasõja lõpus maailma võimsaim riik. Ta oli kasutanud tarbetult aatomirelvi peamiselt Jaapani tsiviilisikute vastu, et oma võimu ülejäänud maailmale demonstreerida. Kõigi standardite järgi oli see tõsine sõjakuritegu. NSVL plahvatas oma esimese aatomipommi 2. aastal, näidates bipolaarse rahvusvahelise elektrisüsteemi reaalsust.

Sel 21^st Sajandikest tuumarelvade kasutamist, kasutamisega ähvardamist või isegi omamist tuleks pidada ülemaailmse terrorismi vormiks. 1950. aastal kasutas USA ära NSV Liidu ajutist eemalolekut ÜRO Julgeolekunõukogust (UNSC), et suruda läbi ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 82, mille mõju oli ÜRO Põhja-Koreale sõja kuulutamisel ning sõda peeti ÜRO lipu all. See vallandas külma sõja ning rikkus ÜRO rolli ja eriti ÜRO Julgeolekunõukogu rolli, millest see pole kunagi toibunud. Reegel ja jõu kuritarvitamine olid asendanud rahvusvahelise õiguse reeglid.

Selle olukorra oleks saanud ja oleks pidanud rahumeelselt lahendama pärast külma sõja lõppu 1989. aastal, kuid USA juhid tajusid USA-d taas kord maailma võimsaima ühepooluselise riigina ja asusid seda võimalust täielikult ära kasutama. Selle asemel, et praeguseks üleliigne NATO pensionile viia, nagu Varssavi pakt oli lõpetatud, eiras USA juhitud NATO Venemaa juhile Gorbatšovile antud lubadusi mitte laiendada NATO-t endistesse Varssavi pakti riikidesse.

Praegu on probleem selles, et Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa toetatud USA-l on enamus ÜRO Julgeolekunõukogu (UNSC) viiest alalisest liikmest, kellel on vetoõigus kõigi ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste suhtes. Kuna Hiina ja Venemaa võivad samuti panna veto mis tahes ÜRO Julgeolekunõukogu otsustele, tähendab see, et ÜRO Julgeolekunõukogu on peaaegu püsivalt ummikus, kui on vaja teha olulisi rahvusvahelisi rahuotsuseid. See võimaldab ka neil viiel ÜRO Julgeolekunõukogu alalisel liikmel (P5) tegutseda karistamatult ja rikkudes ÜRO põhikirja, mida nad peaksid järgima, sest ummikusse sattunud ÜRO Julgeolekunõukogu ei saa nende vastu karistada. Alates külma sõja lõpust on selliste rahvusvaheliste seaduste rikkumiste peamiseks toimepanijaks olnud kolm NATO P5 liikmesriiki, USA, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, kes on suhetes teiste NATO liikmesriikide ja teiste NATO liitlastega.

See on toonud kaasa hulga katastroofilisi ebaseaduslikke sõdu, sealhulgas sõda Serbia vastu 1999. aastal, Afganistani vastu 2001–2021, Iraagi vastu 2003–2011 (?), Liibüa vastu 2011. Nad on võtnud rahvusvahelise õiguse valitsemise enda kätte ja saanud suurim oht ​​rahvusvahelisele rahule. Selle asemel, et pakkuda Lääne-Euroopale tõelist julgeolekut, milleks ta loodi, on NATO-st saanud rahvusvahelise kaitse reket. Nürnbergi põhimõtted keelustasid agressioonisõjad ja Genfi sõjakonventsioonid püüdsid reguleerida sõdade pidamist, nagu oleksid sõjad vaid omamoodi mäng. Carl von Clausewitzi sõnade kohaselt: "Sõda on poliitika jätkamine muude vahenditega". Sellised seisukohad sõjast tuleb tagasi lükata ning sõjaks ja sõdadeks valmistumiseks kulutatud tohutud vahendid tuleb suunata tõelisele rahu loomisele ja säilitamisele.

Teoreetiliselt saab ainult ÜRO Julgeolekunõukogu anda loa sõjaliseks tegevuseks ÜRO liikmesriikide vastu ja seejärel ainult tõelise rahvusvahelise rahu säilitamise eesmärgil. Paljud riigid kasutavad väljapääsemise vabandusi, sealhulgas väiteid, et nende agressioonisõjad on vajalikud nende riikide enesekaitseks või rahvuslike huvide kaitsmiseks, või võlts humanitaarsekkumised.

Agressiooniarmeed ei tohiks eksisteerida praegusel inimkonnale ohtlikul ajal, mil kuritahtlik militarism teeb inimkonnale endale ja inimkonna elukeskkonnale ütlemata kahju. Tõelised kaitsejõud on vajalikud selleks, et hoida ära sõjapealikud, rahvusvahelised kurjategijad, diktaatorid ja terroristid, sealhulgas riikliku tasandi terroristid, nagu NATO, toime panemast tohutuid inimõiguste rikkumisi ja hävitamast meie planeeti Maa. Varem sooritasid Varssavi pakti väed põhjendamatuid agressiivseid tegevusi Ida-Euroopas ning Euroopa keiserlikud ja koloniaalvõimud panid oma endistes kolooniates toime mitmeid inimsusevastaseid kuritegusid. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri pidi olema aluseks oluliselt täiustatud rahvusvahelisele kohtupraktikale, mis teeks lõpu nendele inimsusevastastele kuritegudele. Õigusriigi põhimõtete asendamine toore jõuga USA ja NATO poolt kopeerivad peaaegu vältimatult need riigid, kes tunnevad, et nende suveräänsust ja julgeolekut ohustavad NATO ambitsioonid saada ülemaailmseks jõustajaks.

Rahvusvahelise õiguse neutraalsuse kontseptsioon võeti kasutusele 1800. aastatel, et kaitsta väiksemaid riike sellise agressiooni eest, ja 1907. aasta Haagi V neutraalsuse konventsioon sai ja on endiselt neutraalsuse rahvusvahelise õiguse lõplik osa. Vahepeal on Haagi neutraalsuse konventsioon tunnistatud rahvusvaheliseks tavaõiguseks, mis tähendab, et kõik riigid on kohustatud järgima selle sätteid, isegi kui nad ei ole sellele konventsioonile alla kirjutanud ega ratifitseerinud.

Samuti on väitnud rahvusvahelise õiguse eksperdid, nagu L. Oppenheim ja H. Lauterbach, et iga riiki, mis ei ole üheski sõjas sõdiv riik, peetakse selles konkreetses sõjas neutraalseks ja seetõttu on ta kohustatud neid põhimõtteid rakendama. ja neutraliteedi tavasid selle sõja ajal. Kuigi neutraalsetel riikidel on keelatud osaleda sõjalistes liitudes, ei ole keelatud osaleda majanduslikes või poliitilistes liitudes. Majandussanktsioonide põhjendamatut kasutamist vaenuliku kollektiivse karistamise vormina tuleks aga käsitleda agressioonina, kuna sellised sanktsioonid võivad avaldada laastavat mõju tsiviilelanikele, eriti lastele. Rahvusvahelised neutraalsuse seadused kehtivad ainult sõjaliste küsimuste ja sõdades osalemise kohta, välja arvatud tõeline enesekaitse.

Neutraalsuse tavades ja rakendustes on Euroopas ja mujal palju erinevusi. Need variatsioonid hõlmavad spektrit tugevalt relvastatud neutraalsusest kuni relvastamata neutraalsuseni. Mõnes riigis, näiteks Costa Ricas, pole üldse armeed. CIA faktiraamatus on loetletud 36 riiki või territooriumi, millel ei ole sõjalisi jõude, kuid ainult väike osa neist kvalifitseerub täielikult iseseisvateks riikideks. Sellised riigid nagu Costa Rica tuginevad oma riigi kaitsmiseks rünnakute eest rahvusvahelise õiguse reeglitele, samamoodi nagu erinevate riikide kodanikud tuginevad enda kaitsmisel siseriiklikele seadustele. Osariikide kodanike kaitsmiseks on vaja lihtsalt politseijõude, väiksemate riikide kaitsmiseks suuremate agressiivsete riikide eest on vaja rahvusvahelist politseisüsteemi. Selleks on vaja ehtsaid kaitsejõude.

Tuumarelvade ja muude massihävitusrelvade leiutamise ja leviku tõttu ei saa ükski riik, sealhulgas USA, Venemaa ja Hiina, olla enam kindel, et nad suudavad kaitsta oma riike ja kodanikke ülekoormamise eest. See on viinud tõeliselt hullumeelse rahvusvahelise julgeoleku teooriani, mida nimetatakse Mutually Assured Destruction (vastavalt tagatud hävitamine), mille lühend on MAD. See teooria põhineb väidetavalt ekslikul veendumusel, et ükski riigi juht pole piisavalt loll või hull, et alustada tuumasõda, kuid USA alustas tuumasõda Jaapani vastu 6^th August 1945.

Šveitsi peetakse maailma kõige neutraalsemaks riigiks, nii et ta ühines ÜROga alles 2. septembril 2002. Mõnede teiste riikide, nagu Austria ja Soome, põhiseadustes on neutraalsus sätestatud, kuid mõlemas. juhtudel kehtestati neile neutraalsus pärast Teise maailmasõja lõppu, nii et mõlemad võivad nüüd liikuda oma neutraalse staatuse lõpetamise poole. Rootsi, Iirimaa, Küpros ja Malta on valitsuse poliitika seisukohalt neutraalsed ning sellistel juhtudel saab seda valitsuse otsusega muuta. Põhiseaduslik neutraalsus on parem valik, sest see on selle riigi inimeste, mitte selle poliitikute otsus ning kõik neutraalsusest loobumise ja sõtta minemise otsused saab teha ainult rahvahääletusel, välja arvatud tõeline enesekaitse. .

Iiri valitsus rikkus tõsiselt rahvusvahelisi neutraalsust käsitlevaid seadusi, lubades USA sõjaväel kasutada Shannoni lennujaama lähis-Ida agressioonisõdade pidamiseks. Küprose neutraalsust ohustab asjaolu, et Suurbritannial on endiselt Küprosel kaks suurt niinimetatud suveräänset baasi, mida Suurbritannia on Lähis-Idas laialdaselt kasutanud agressioonisõdade pidamiseks. Costa Rica on erand kui üks väheseid tõeliselt neutraalseid riike Ladina-Ameerikas ja väga edukas neutraalne riik. Costa Rica "raiskab" suure osa oma rahalistest ressurssidest tervishoiule, haridusele, kõige haavatavamate kodanike eest hoolitsemisele ja suudab seda teha, kuna tal pole armeed ja ta ei osale kellegagi sõdades.

Pärast külma sõja lõppu lubasid USA ja NATO Venemaale, et NATO ei laiene Ida-Euroopa riikidesse ja teistesse Venemaa piiriäärsetesse riikidesse. See oleks tähendanud, et kõik Venemaa piiril olevad riigid loetakse neutraalseteks riikideks, kaasa arvatud olemasolev neutraalne Soome, aga ka Balti riigid, Valgevene, Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria, Gruusia jne. USA ja NATO rikkusid selle kokkuleppe kiiresti Ukraina ja Gruusia NATO liikmeks võtmine sundisid Venemaa valitsust kaitsma oma rahvuslikke strateegilisi huve, võttes tagasi Krimmi ning võttes Venemaa kontrolli alla Põhja-Osseetia ja Abhaasia provintsid.

Kõikide Venemaa piirilähedaste riikide neutraalsuse poole tuleb endiselt väga tugevalt ja seda on hädasti vaja, et vältida Ukraina konflikti eskaleerumist. Ajalugu näitab, et kui agressiivsed riigid töötavad välja võimsamad relvad, hakatakse neid relvi kasutama. USA juhid, kes 1945. aastal aatomirelvi kasutasid, ei olnud hullud, nad olid lihtsalt HALAD. Agressioonisõjad on juba ebaseaduslikud, kuid tuleb leida viise, kuidas sellist ebaseaduslikkust vältida.

Inimkonna huvides, aga ka kõigi planeedil Maa elavate olendite huvides, on praegu jõuline põhjendus neutraalsuse mõiste laiendamiseks võimalikult paljudele riikidele. Hiljuti loodud rahuvõrgustik nimega Veterans Global Peace Network www.VGPN.org  alustab kampaaniat, et julgustada võimalikult paljusid riike oma põhiseadustesse sõjalist neutraalsust fikseerima ja loodame, et meiega ühinevad selles kampaanias ka paljud teised rahvuslikud ja rahvusvahelised rahurühmad.

Neutraalsus, mida me sooviksime edendada, ei oleks negatiivne neutraalsus, kus riigid eiravad konflikte ja kannatusi teistes riikides. Seotud haavatavas maailmas, milles me praegu elame, on sõda mis tahes maailma osas oht meile kõigile. Soovime edendada positiivset aktiivset neutraalsust. Selle all peame silmas, et neutraalsetel riikidel on täielik õigus end kaitsta, kuid neil ei ole õigust teiste riikide vastu sõda pidada. See peab aga olema tõeline enesekaitse ega õigusta võltsitud ennetavaid rünnakuid teistele riikidele ega võltsitud „humanitaarset sekkumist”. Samuti kohustaks see neutraalseid riike aktiivselt edendama ja abistama rahvusvahelise rahu ja õigluse säilitamist. Rahu ilma õigluseta on vaid ajutine relvarahu, nagu näitasid Esimene ja Teine maailmasõda.

Selline rahvusvahelise positiivse neutraalsuse kampaania algab olemasolevate neutraalsete riikide julgustamisest oma neutraalsust säilitama ja tugevdama ning seejärel kampaaniat selle nimel, et teised riigid Euroopas ja mujal muutuksid neutraalseteks riikideks. VGPN teeb nende eesmärkide saavutamiseks aktiivselt koostööd teiste riiklike ja rahvusvaheliste rahugruppidega.

Neutraalsuse mõistel on mõned olulised variatsioonid, sealhulgas negatiivne või isolatsionistlik neutraalsus. Solvang, mida mõnikord visatakse neutraalsete riikide pihta, on luuletaja Dante tsitaat: "Põrgu kuumimad kohad on reserveeritud neile, kes suure moraalse kriisi ajal säilitavad oma neutraalsuse." Peaksime selle vaidlustama, vastates, et põrgu kuumimad kohad tuleks reserveerida neile, kes peavad agressioonisõdu.

Iirimaa on näide riigist, mis on praktiseerinud positiivset või aktiivset neutraalsust, eriti pärast ÜRO-ga liitumist 1955. aastal, aga ka sõdadevahelisel perioodil, mil ta toetas aktiivselt Rahvasteliitu. Kuigi Iirimaal on väga väike, umbes 8,000 sõdurist koosnev kaitsevägi, on ta olnud väga aktiivne ÜRO rahuvalveoperatsioonidele panustamisel alates 1958. aastast ja on kaotanud 88 sõdurit, kes on nendel ÜRO missioonidel hukkunud, mis on nii väikese kaitseväe kohta kõrge kaotuste määr. .

Iirimaa puhul on positiivne aktiivne neutraalsus tähendanud ka dekoloniseerimisprotsessi aktiivset edendamist ning taasiseseisvunud riikide ja arengumaade abistamist praktilise abiga sellistes valdkondades nagu haridus, tervishoid ja majandusareng. Paraku, eriti pärast Iirimaa ühinemist Euroopa Liiduga, ja eriti viimastel aastakümnetel, on Iirimaa kippunud tõmbama EL-i suuremate riikide ja endiste koloniaalvõimude praktikasse arengumaade ekspluateerimisel, mitte nende tegelikul abistamisel. Iirimaa on tõsiselt kahjustanud ka oma neutraalsuse mainet, lubades USA sõjaväel kasutada Iirimaa lääneosas asuvat Shannoni lennujaama oma agressioonisõdade pidamiseks Lähis-Idas. EL-i USA ja NATO liikmed on kasutanud diplomaatilist ja majanduslikku survet, et panna Euroopa neutraalsed riigid oma neutraalsusest loobuma, ning on nendes jõupingutustes edukad. Oluline on märkida, et surmanuhtlus on kõigis EL-i liikmesriikides keelatud ja see on väga hea areng. Kõige võimsamad NATO liikmed, kes on ka ELi liikmed, on aga Lähis-Idas ebaseaduslikult inimesi tapnud juba viimased kaks aastakümmet.

Geograafial võib olla ka oluline roll eduka neutraalsuse saavutamisel ja Iirimaa perifeerse saare asukoht Euroopa äärmises lääneservas muudab selle neutraalsuse säilitamise lihtsamaks koos reaalsusega, et erinevalt Lähis-Idast on Iirimaal väga vähe nafta- või gaasiressursse. See erineb selliste riikidega nagu Belgia ja Holland, mille neutraalsust on mitmel korral rikutud. Rahvusvahelisi seadusi tuleb aga tõhustada ja kohaldada, et tagada kõigi neutraalsete riikide neutraalsuse austamine ja toetamine. Geograafilised tegurid tähendavad ka seda, et erinevad riigid peavad oma geograafilistele ja muudele julgeolekuteguritele sobivat neutraalsust omaks võtma.

18. oktoobril 1907 alla kirjutatud Haagi konventsioon (V) neutraalsete võimude ja isikute õiguste ja kohustuste austamise kohta sõja korral maismaal pääseb juurde sellelt lingilt.

Kuigi neutraalsuse Haagi konventsioonil on palju piiranguid, peetakse seda neutraalsust käsitlevate rahvusvaheliste seaduste alustalaks. Tõeline enesekaitse on neutraalsust käsitlevate rahvusvaheliste seadustega lubatud, kuid agressiivsed riigid on seda aspekti palju kuritarvitanud. Aktiivne neutraalsus on elujõuline alternatiiv agressioonisõdadele. Pärast külma sõja lõppu on NATO-st saanud suurim oht ​​rahvusvahelisele rahule. See rahvusvaheline neutraalsuse projekt peab olema osa laiemast kampaaniast NATO ja teiste agressiivsete sõjaliste liitude üleliigseks muutmiseks.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni reformimine või ümberkujundamine on samuti teine ​​prioriteet, kuid see on teise päeva töö.

Rahuorganisatsioonid ja üksikisikud kõigis maailma piirkondades on kutsutud selles kampaanias osalema kas koostöös Veterans Global Peace Networkiga või eraldi ning võiksid julgelt selles dokumendis esitatud ettepanekuid omaks võtta või kohandada.

Lisateabe saamiseks võtke ühendust Manuel Pardo, Tim Pluta või Edward Horganiga aadressil  vgpn@riseup.net.

Kirjutage petitsioonile alla!